Söön juba kaks kuud rasket ning üksluist palgatöölise leiba, seiklen oma rattaga Tallinna arvukates autoparklates, kuhu juhid oma sõidukeid valveta jätta ei julge ning mida millegipärast tänavateks kutsutakse ja veedan oma üksildasi õhtuid ühe Weizenbergi tänava korteri aknast tänaval kõndijaid jälgides.
Kui pimeneb ja möödakäijaid enam hästi näha ei ole, teen väikese jalutuskäigu lähedalolevasse parki ja kiikan puude vahel asuva lossi akendesse, et kas ehk ei näe seal Toomas Hendrikut suuri riigiasju ajamas ja et kas presidendiperel äkki millestki puudust ei paista olevat.
Ja ma ei ole ainus -- saame mõttekaaslastega õhtuti tihti lossi taga pärnade varjus kokku ja räägime Vabast Eestist, palgeil hubelemas akendest parki hoomav soe valguskuma, hinges kerge erutusvärin, et ometi saame oma kalli kodumaa saatuse määramise juures samuti oma sõna öelda.
Mõned meist on jäänud isegi pildile:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar