Kas olete vahel mõelnud, miks asjad on nii, nagu nad on? Või et kust tulevad inimeste tavad, kombed ja žestid? Võtame näiteks klaasi tõstmise -- kui tahetakse endasse ammutada järjekordne annus alkohoolset jooki -- tänapäeva kombelises ühiskonnas maskeeritud toosti ütlemiseks või lihtsalt võtmiseks kellegi terviseks.
Aga täna, vaat', ma arvan, et jõudsin jälile sellele, millest selline liigutus ja kust see kõik pihta hakkas -- pimedast kõrtsitoast nimelt! Et endale mitte tühja kapaga vastu hambaid lajatada, pidi esmalt katsuma selle raskust. Ja mida vähemaks jäi kapas kesvamärga, seda kõrgemale toobid tõusid!
Hiljem muidugi, kultuuri arenedes, tekkisid klaasist anumad, millest erinevaid joovastavaid jooke tarvitama hakati. Aga ega siis tava kipu kaduma -- enamgi veel -- laevalgustuse tekkimisega vanade rahvaste joomaurgastesse tekkis tsiviliseeritum võimalus järelejäänud joogi kogust kindlaks määrata -- tõstes joogianuma enese silma ning valgusallika vahelisele joonele.
See seletatud, võib tekkida aga järgmine küsimus -- millest kokku löömise komme? Esimesena võib pakkuda lihtsa riuka tegemise soovi, nähes kallist sõpra pooltühja kappa kergitamas, et allesjäänud tilgake talle näiteks peale loksata. Mis aga tõenäolisem -- tühjade kappadega klopsimine oli kõrtsmikule märgiks, et uued janud välja tuleb lasta.
Mälestused on varmad häguma, tavad aga hoiavad sust kinni, nii et sa nende otstarvetki ei oska nimetada, kui üldse nende olemasolu enda juures täheldada suudad, et esitada küsimus -- miks ma nii teen?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar