Kui Eesti võitmatu õhuvägi harjutab oma kahel reaktiivil ja ühel kopteril tsiviillennukite allatulistamist, saabus Tallinnasse esimene talveilm. Sõitsin Dvigatelist Sikupilli keskusesse ja ostsin Rademarist esimese vähegi normaalse (üllatuseks maksis vaid 200 kr) LED-esitule, et ratturit mittteootav autojuht mind juba kaugelt näeks.
Et tuul oli üsna tugev ja linnamajade vahel vägagi muutliku suunaga, piirdusin vaid pisikese ringiga kesklinnas. Algatuseks alla mööda Tartu maantee vastset trammiteed, peale Keskturgu põige raadiomaja ristmikule, sealt Kaubamaja ja Estonia eest läbi ja üle Vabaduse väljaku Kaarli kiriku juurde. Parempööre, Balti jaam, põige mööda Suurtüki tänavat vasakule, Kopli tn, Põhja pst -- et vältida tõusu üherealisel Rannamõisa teel üle Skoone bastioni. Einoh, tavaliselt ma naudin Skoone bastioni tõusu, ent selleks hetkeks oli keerutav tuul mind juba üsna ära väsitanud, sellest ka säärane väike puhkeretk.
Tore oli jälgida juhte, kes peateele välja sõites esmalt võimsa LED-esitule helesinise sähvimise peale pidurit pressisid, ent seejärel, aru saades, et tegu ratturiga, taas gaasile vajutasid, et taas hetke pärast pidurdada, et toosamase ratturi teed mitte takistada, kuna ta üllatusena tavapärasest kiiremini võimaliku kokkupõrke kohani jõudnud.
Edasi juba tulevase Põhjaväila algust pidi üle Mere pst otsa -- möödudes Soolalaost paremalt ja esimeses reas reas "parkijatest" vasemalt -- rauges tugeva vastutuule tungival argumentatsioonil jõud taas -- sellest põige paremale Park Hotelli hoovi ja sealtläbi Narva prospektile vastutuule eest kaitsva Tallinna Autobussikoondise bussi ahtrisse kuni Weizenbergi tänava otsani.
Hetkel olen siis suutnud selle teel oldud kolmveerandtunnikesega tundetuks külmunud varbad "ÜX" ja "KISS Cherry" nimeliste jookide mõõduka seguga üles sulatada ja ka käesoleva jutukese sisse toksida.
Elagu saatan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar