Kui eilset postitust kirjutades endamisi õhkasin, et elu on muutunud igavaks ja pikka aega pole ükski seiklus mind leidnud, siis juba tunnikese pärast, töölt lahkudes, tormas naaberkrundil oleva Essenta tollilao hoovist mulle järele üks vägagi tähelepanuväärne neljajalgne karvane seiklus, keel suunurgast väljas ja üsna karmil toonil haukudes. Tulemus -- mõlkis esivelg, mis andis alla raudteerööpale, millest, kõnealune seiklus kannul, üle kihutasin.
Pirita Hawaii Expressis, kust 440.- raha eest endale uue velje ja sobiva ventiiliga sisekummi lunastasin, juhtusin aga kohtama ammust tuttavat, kes sinna kaks kuukest tagasi tööle oli asunud. Igati meeldiv. Ja lisaks kohtasin seal ka oma uut ratast, mis seal samuti juba paar kuukest lae all rippudes uut omanikku on oodanud -- 17 kilokrooni mittekasutatuna, mulle aga sõbrahinnaga 9 kilokrooniga, kuna pisut kasutatud, ära lubati müüa. Just, kui olen ühe pangalaenu, paganama, ära saanud makstud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar